Näpunäited lindude talviseks lisatoitmiseks

08.11.2018


Lindude, eelkõige väikeste värvuliste lisatoitmine on üle maailma väga levinud. Seda soovitavad mitmed tuntud ja usaldusväärsed linnuühingud nagu näiteks Suurbritannia BTO (The British Trust for Ornithology) ja RSPB (Royal Society for the Protection of Birds) ning Cornelli ornitoloogialabor USA-s. Räägitakse isegi lindude aastaringsest toitmisest, kuna see annab võimaluse ka teiste looduskaitseliste sõnumite levitamiseks.

Siiski peab pidama meeles, et kuna linnutoiduäris liigub rohkelt raha, on sellega seotud ettevõtted huvitatud lisatoitmise puhul eelkõige selle kasulikkuse kuvandi propageerimisest. Kuigi lindude toitmise kohta leiab juhiseid nii internetist kui ka ajakirjadest ja -lehtedest, on need sageli üsna erinevad ja teineteisele vasturääkivadki. Alljärgnevalt annab Linnuvaatleja nõu, kuidas talvise lisatoitmise abil linde kõige paremini aidata.

Suur-kirjurähn / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Et oma aias võimalikult paljusid erinevaid linnuliike näha, peab toidumajas pakutav toit olema mitmekesine. Kõige tavalisem talvine lisatoit on väikestele värvulistele pekk ning päevalilleseemned, kuid hästi sobivad ka näiteks rasv, maapähklid, kaerahelbed, hirss. Katsetada võib erinevat sorti toiduga, mis aga peab kindlasti olema maitsestamata – vürtsikas ja soolane toit (ka leib) ei sobi lindudele üldse. Lindudele ei soovitata pakkuda ka vett sisaldavat toitu, sest läbikülmununa ei ole see lindudele kättesaadav ning, vastupidi, soojaga rikneb kiiresti. Samuti ei tohi lindudele pakkuda riknenud toitu, vaid tuleb jälgida, et väljapandu püsiks värskena. Lindude väljeheidetega segunedes või vihmaga märjaks saades rikneb toit kiiresti, seepärast tuleb toidumaja kindlasti korrapäraselt puhastada.

Toidumaja ülesse seades või rasvapalle riputades peab arvestama lindude turvalisusega – toitu madalale või maha pannes võivad näiteks kassid suureks ohuks olla. Keset lagedat välja on aga näiteks raudkullidel hõlbus toituvaid linde püüda, seetõttu võiks toitmiskoha läheduses olla põõsaid, kuhu linnud ohu korral saaksid varju minna.

Rasvapalle on kõige targem spetsiaalse traadist rasvapallihoidjaga üles riputada, sest üldjuhul leiavad ka harakad ja varesed juba mõne päevaga toitmiskoha üles ning viivad ainult peenikese võrguga ülesse riputatud rasvapalli hetkega kaasa.

Oluline on linde toita regulaarselt ehk iga päev ja enam-vähem samal kellaajal, kuna linnud õpivad kiiresti ära, millisest toitmiskohast ning millisel kellaajal toitu saab. Kuna külmade ilmadega süüakse toidumajja pandud päevalilleseemned suurema tihase- või vindisalga poolt mõne hetkega ära, võiks alati lisaks pekitükk või rasvapall üleval olla. See teeb toidu lindudele ka ülejäänud päeva jooksul kättesaadavaks.

Ja kõige olulisem – kui külmade saabudes linde toitma hakata, tuleb sellega kindlasti korrapäraselt jätkata kuni kevadeni. Linnud harjuvad kiiresti kindlat toitmiskohta külastama ja kui keset külmaperioodi toitmine katkestada, võib väiksematele värvulistele ka juba üks toiduta päev saatuslikuks saada.

Oma koduaias talvel lindudele toitu pakkudes saame kasu ka ise – kevadel jääb nii mõnigi rasvatihane toitmiskoha lähedusse pesitsema ja hävitab koos pesakonnaga lugematul hulgal erinevaid aiakahjureid.

Põhjalikuma info lindude talvise toitmise kohta leiab Eesti Ornitoloogiaühingu väljaandest Talvised aialinnud ja nende lisatoitmine.

Loe ka ülevaateid teadusuuringutest lindude lisatoitmise kohta:
Aialindude lisatoitmine: taust ja olulisus
Aialindude lisatoitmine: võimalikud mõjud
Aialindude lisatoitmine: pesitsusedukuse mõjutaja
Aialindude lisatoitmine: muutused käitumises ja rändes

Marko Mägi ja Margus Ots info/at/linnuvaatleja.ee